Initial D: Street Stage ülevaade (eesti keeles)

Neljandas blogi sissekandes võtame vaatluse alla Initial D: Street Stage, mis tuli välja Sony PlayStation Portable konsoolile. Mäng on eksklusiivne Jaapanile, kuid selle arkaad versioon, Initial D: Arcade Stage Ver. 3 jõudis lääne riikidesse küll. Mängu tegi SEGA, kes on tuntud Sonicu mängude loojad.

Initial D: Street Stage on arkaad racing mäng ja samuti ka port oma suuremast arkaad vennast Sony PlayStation Portable süsteemile. Mäng põhineb kuulsal Initial D manga ja anime sarjal ning see mäng teeb kindlaks, et sa ei unusta seda - igal laadimisekraanil on suvalise manga osa kaane kunst. 

Mängus on lai valik autosi seeriast, millega sõita. Sa võid kasvõi iga auto võtta, kuid sa pead neid tuunimiskaartidega uuendama, et nende tõelist kiirust välja tuua. Pärast igat sõitu on sul võimalus ka saada uusi visuaalseid uuendus kaarte, mis toovad auto lähemale sarja välimusele või siis oma valitud kombinatsioonile. 

Lisaks sellele on ka mängus suur valik radu seeriast, kus saab sõita kas mõne sarja tegelase vastu või aja peale, et näha kui kiirelt ise saad minna. Kui mäletad sarjast, et mõni auto on sünonüümne teatud rajaga, on hea võimalus, et see auto on parim just selleks rajaks, kuid see otseselt ei tähenda, et pead muutma autot iga erineva raja jaoks. Mäng ei ole väga lihtne ja vajab harjutamist, et õigesti pöörata ja võimalikult kiiresti ning optimaalselt. Igal rajal on endale mõeldud muusikapala, kuid seda saab vahetada millegi teise vastu ilma suure probleemita.

Mängul eriti lugu pole, kuid seal on küll valik mängida asja nagu “Legend of the Street”, kus mängija peab sõitma võidu erinevate tegelastega sarjast. Need sõidud lähevad aina raskemaks iga uue rajaga, sest tegemist on siiski Jaapani suurte mäe teedega, mis on vaieldavalt siin raskemad kui päris elus. Enne igat võidusõitu räägib vastane midagi endast ja kutsub mängijat üles nn “duelli” autodega.

Kui mängija kõikidele ära teeb, siis avaneb uus valik nimega “Bunta’s Challenge” kus pead sõitma võidu Bunta Fujiwara vastu, kes on peategelase Takumi Fujiwara isa. Ta on mängu ja sarja parim võidusõitja ning väga kiire igal rajal. Talle ära tegemine on päris raske ja vajab korralikku keskendumist.

Nii, mida ma arvan sellest mängust? Ausalt öeldes on see isegi päris sõltuvust tekitav. Pärast igat aja peale sõitu olin motiveeritud isegi veel kiiremini sõitma, lootes oma aega parandada nii palju kui võimalik. Ma ainult sooviks, et sellel mängul oleks olnud ametlik lääneriikide versioon konsoolidele. Tundub, et SEGA on tõelised arkaad võidusõidu mängude kuningad, keegi teine firma ei suuda teha minu arvates nii lõbusaid auto võidusõidu mänge. Paljud on proovinud!

Aga praeguseks, tänan ma teid lugemast ja järgmise korrani!

Persona 5 ülevaade (eesti keeles)

Kolmandas blogi sissekandes võtame vaatluse alla Persona 5, mis on mäng loodud

Sony PlayStation 3 ja 4 konsoolidele firma Atlus poolt.

Järgnevas ülevaates ei ole spoilereid.

Persona 5 on RPG mäng (Role-playing video game), mis võtab aset tänapäeva Tokyos. Mäng algab sellest, kuidas peategelane Joker, kelle nime saad sa muuta mängu alguses, saadetakse väljamõeldud Jaapani kooli Shujini akadeemiasse, kuna talle määrati katseaeg kallaletungi eest, milles teda valesti süüdistati.

Kooliaasta jooksul, tema ja mõned kaasõpilased avastavad, et neile on antud erilised võimed, mille järel neist saavad salapärased valvsused nimega “The Phantom Thieves of Hearts”. Nad õpivad tundma uut reaalsust nimega “Metaverse”, mis on inimkonna alateadlikest soovidest sündinud üleloomulik maailm, et varastada täiskasvanute südamest pahatahtlikke kavatsusi.

Sarnaselt sarja varasemate mängudega, võitleb mängija pahatahtlike varjude vastu kasutades oma psüühika füüsilisist ilmingut ehk Persona. Mängija saab iga “party” liikme võimed arendada, et nad oleksid effektiivsemad võitluses. Võitlused on nagu lauamängud, kus mängija saab valida mida teha enne kui lõpetab oma korra. Kui langetad eduka löögi vastase nõrkuse peal, saad korra veel rünnata. Olles mängu peategelane, on sul võimalus kasutada mitut Personat korraga, millel kõigil on omad erinevad võimed.

 

Mängule on omapärased tavalised rollimängu omadused, kuid ka simulatsioonid sotsiaalsetest stseenaariumitest nagu koolielu. Iga argipäeva alguses käib peategelane koolis tundides, kus tihti küsitakse temalt kooli ainetest sõltuvaid küsimusi. Kui vastad õigesti, arendab peategelane oma teadmisi mängus.

Mängu vabal ajal on mängijal võimalus ringi joosta suures Tokyo linnas ja külastada erinevaid piirkondi linnast. Igas piirkonnas on midagi ja kedagi huvitavat kohata. Kuigi mängu alguses oled piiratud ainult Yongen-Jayasse,  avanevad mängu jooksul uued kohad, kuhu saab reisida rongiga. Kõige suurem neist on Shibuya, Tokyo keskpaik. 

Suur osa mängust on siiski selle sotsisaalne aspekt. Kui peategelane ei ole hetkel Metaverseis, saab ta ka vabal ajal sõpradega aega veeta. Tehes seda tõstab mängija mängus “Confidant” leveleid, mis viib edasi valitud tegelase või sõbra lugu. Kui on kõik levelid olemas, siis saad selle tegelasega seotud boonuse, mis tuleb kindlasti abiks sulle mängu jooksul. 

Mängust on tehtud ka manga ja anime adaptatsioonid, mis on erineva kvaliteediga üksteisest. Manga adaptatsioon on üldiselt päris hea, olles ustav originaalsele allikale ja andes peategelasele nime Akira Kurusu. Manga on siiani jätkuv ja see jõudis lääneriikidesse 2020. aasta jaanuaris.

Anime adaptatsiooniga on lood erinevad. Kuigi see on sama looga ja kõik, kannatab sarja kvaliteet ikka mõnusalt. Sari jätab ka vahele tähtsad osad loost, mistõttu on raske soovitada seda mängu mängimise asemel. Sarja loojad on kurikuulsad oma kiirustatud adaptatsioonide pärast.

Eelnevatel mängudel olid samuti oma anime adaptatsioonid, kuid need olid võrreldes sellega palju paremad.

Ka nagu eelnevad mängud sarjas, saab iga suur uus mäng sellega seotud “spinoff” mängud ja Persona 5 ei ole erand. Esimene mäng oli rütmimäng, kus mängu tegelased tantsivad muusika taustal, nimega “Persona 5: Dancing in Starlight”.

Mäng on küll teadlikult tobe, kuid originaalse mängu huumor on ikkagi alles. Mäng võtab aset tegelaste unenägudes ja ei konflikti päris mängu looga. 

Meie “Phantom Thieves” said ka tähelepanu mängus “Persona Q2: New Cinema Labyrinth”, kus kõik sarja tegelased satuvad kokku ja peavad üksteist aitama. Mängul on armas kunsti stiil ja nähes neid suhtlemas eelnevate mängude tegelastega on ausalt öeldes päris vinge.

Persona 5 sai tehniliselt teise osa mänguga “Persona 5 Scramble: The Phantom Strikers”. Mängu loost ei hakka ma rääkima, sest see võib sisaldada esimese mängu kohta spoilereid. Praegusel hetkel ei ole mäng veel jõudnud lääneriikidesse. Mäng on oluliselt erinev eelnevast, sest see enam ei mängi nagu RPG mäng. Mängija saab esimest korda võitluse ajal vabalt ringi liikuda ja erinevaid liigutusi teha.

Persona on üldiselt päris huvitav seeria, mida läbi mängida. Igal mängul on oma tunne ja kunstiline suund, mis jätab meeldiva mulje sellest. Mängude muusika on alati nii hea, et saad seda kuulata rahulikult kui teed koolitööd või millega iganes te tegelete ja on vaja midagi mõnusat panna mängima taustale. 

Minu ainuke päris kahetsus selle mängu kohta on see, et ma ei saa seda kunagi uuesti esimest korda enam mängida. See on ka üks nendest mängudest, mis tegi mind ka päriselt emotsionaalseks lõpu poole. Mitte, et see kurb oleks olnud, aga lihtsalt selle poolest, kui lõbusad ja huvitavad loo tegelased olid, kes peategelasega kaasas olid ning nende suhted üksteisega.

Kuigi meil on mängule järg põhimõtteliselt olemas, ei suuda see kunagi originaalse mängu esimese korra mängimise kogemust ületada. See mäng on päriliselt nii eriline.

Aga praeguseks, tänan teid lugemast ja soovin teile head aega kuni järgmise korrani!

PERSONA!

Steins;Gate 0 ülevaade (eesti keeles)

Tere tulemast meie blogi järgmisesse sissekandesse. Täna võtame vaatluse Steins;Gate 0, Steins;Gate’i sequeli ehk järje. Ma üritan Steins;Gate 0 sisu ja infot edasi anda võimalikult väheste (kui üldse) spoileritega. Seega on käesolev ülevaade spoilerite vaba, ja ma ei spoilerda ka sellele eelnevat Steins;Gate’i. 

Ka Steins;Gate 0 on saanud anime adaptsiooni, ja minule teadaolevalt oli ka see väga hästi tehtud, nii et kui oled vaadanud Steins;Gate animet, võib vaadata Steins;Gate 0 animet peale seda.

Niisiis, mis on Steins;Gate 0? Lühidalt, see on järg Steins;Gate’i loole, kuid konks on selles, et see pole mitte puhas sequel, vaid rohkem nagu „midquel“. See jätkab lugu, mis oleks juhtunud, kui Okabe poleks ennast Steins;Gate lõpus kokku võtnud ja teinud ära ühe teo (päästnud ühe inimese), mis viis õnneliku lõpuni. S;G 0 nüüd räägib sellsest, kui ta ei oleks seda teinud ja kuidas lugu sealt edasi oleks läinud. Kuid mida ma võin öelda, ja mis pole spoiler, on see, et Steins;Gate 0 lõpp on väga seotud Steins;Gate tõelise lõpuga (true endinguga). 

Nagu tema eelkäijagi, on Steins;Gate ennekõike visual novel ehk visuaalromaan. See tuli välja 2015. aastal Playstation 3-le, Playstation 4-le ja Playstation Vitale. See on välja tulnud ka arvutile (Steam), Xbox One-ile ja Nintendo Switchile. Steins;Gate 0 kuulub SciAdv (ScienceAdventure ehk teadusseikluse) seeriasse. 

Steins;Gate 0 algab sellega, kuidas Okabe keeldub tegemast ühte tegu ja mistõttu ta ei suuda päästa ühte inimest.  Selle tagajärjeks on tema traumatiseeritus ja ta langeb depressiooni. Okabe on ka täiesti maha jätnud enda hullu teadlase, Hououin Kyouma isikususe, fassaadi ja on lõpetanud enda laboratooriumis käimise. Kuid elu läheb edasi, ja viis kuud hiljem kohtub Okabe oma ülikoolis kahe uue inimesega – neuroteadlane Maho Hiyajo ja professor Alexis Leskinen (hei, tal on Soome/Rootsi perekonnanimi!) – kes tutvustavad talle uut tehnikamaailma imet, Amadeus. Amadeus on A.I (tehisintellekt), mis töötab inimestelt võetud digitaalsete mälestuste pealt. Ehk siis see on nagu päris inimene, kellega saab rääkida, kuid ta on digitaalne. Tal on vastava päris elu inimese mälestusi vaid sinna maani, millal viimati digitaliseeriti selle inimese mälestused. Ka üks teatud inimene on digitaliseeritud, mispeale Okabe pakub ennast Amadeusi testijaks.

Rohkem ma loo sisu kohta ei ütle, sest edasine ütleks juba liiga palju ette. Lugu ise on nagu tema eelkäijalgi, väga põnev ja kaasahaarav. 0 rohkem avardab ja laiendab kogu Steins;Gate’i maailma, näidates mitmest perspektiivist tegelaste vahelisi interaktsioone ja tutvustades ka uusi tegelasi, nagu eelnevalt mainitud Maho Hiyajo, Makise Kurisu kolleeg; Yuki Amane, Mayuri sõber, ja paljud teised. 

Nagu ka Steins;Gate’is, on Steins;Gate 0’s 6 erinevat endingut ehk lõppu. Seekord on nendeni jõudmine PALJU lihtsamaks tehtud. Ka siin on true ending, mis on tihedalt seotud ka Steins;Gate’i tõelise endinguga. On ka üks bad ending ehk paha lõpp, kuid minu arvates, see polnud midagi hullu. Steins;Gate 0 puhul pole mitte kohustuslik, aga tungivalt soovitatav mängida läbi kõik 6 endingut, sest need kõik annavad parema arusaamise mängu lõpuks. Kohe algusest soovitan peale kasutada juhendit, et kuidas erinevaid endinguid saada ja mis järjekorras. 

Mängu visuaalid: kui mängu alustada, ei ole koheselt ilmne, et mängu tegelased on saanud täiesti uued joonistused. Aga nad on. Nad näevad välja hoopis teistsugused. See oli minu jaoks alguses täiesti kummastav, et oli tehtnud selline disaini valik. Kui eelnev mäng oli omale väga iseloomuliku kunstistiiliga, siis siin on kõik joonistatud väga „anime“ stiilis. See oli minu jaoks harjumatu, kuid ma lõpuks harjusin sellega ära. Kummaline oli veel see, et vahepeal taaskasutati eelmise mängu joonistusi, mis tekitab ebajärjekindluse. Kuid tegelased, keda mängus esmakordselt tuvustati, neile sobis selline stiil väga hästi.

Kas nad tõesti näevad välja nagu sama inimene?

Mängu soundtrack on aga viimase peal, ja sama hea, kui mitte isegi parem, kui Steins;Gate oma. Lood on erinevad, kohati naljakad ja totud, aga vastavalt vajadusele ka tõsised ja atmosfääri loovad. Vägagi meeldejääv soundtrack. 

Kõikvõimalik teadus ja ajas rändamine on ikka mängus üks püsivatest teemadest. Väga huvitavalt on räägib lugu ka tehisintellektist ja sellega seonduvast, mis tekitab veidralt utoopilise tunde. Samuti puudutatakse tunnetusteadust ehk kognitsiooniteadust.

Üks asi mida kindlasti meeles pidada: kui mängida Playstation Vita versiooni, tuleb kindlasti tõmmata viimane uuendus (versioon 1.02). Kui seda ei ole, siis erinevad ekraani võbisemise ja moondumise efektid ei tööta korralikult. Ma sain sellest teada, kui olin mänginud umbes 5 tundi. Tõmbasin uuenduse – ja, hops – minu save file oli korrupeerunud. Õnneks ma sain tarvitada skip valikut (mainitud ka S;G ülevaates), mis aitas mul umbes 30 minutiga tagasi jõuda kuhu ma pooleli olin jäänud. Seepärast soovitan kindasti uuenduse alla tõmmata enne mängu alustamist.

 

Ühesõnaga, Steins;Gate 0 on minu arvates väga hea järg Steins;Gate’ile (kuigi tehniliselt see pole sequel, vaid midquel), avardab see kogu Steins Gate maailma ja toone, täiendab tegelasi ja annab mõndadale neist ka kergema taustaloo, ning mis peamine, see ühildub Steins;Gate true endinguga , mille läbi mängimine tekitab laiema arusaama, tervikpildi, tervest Steins;Gate loost. 

Aitäh lugemast ja järgmise korrani.

El Psy Kongroo.